ÕPETAJANURK: ANNA LUTTER Mittelõplikul lahkumisel väljavõte kahe ja poole aasta tagustest mõtetest

Kolmapäev. Sisenemine suurest klaasuksest sujub edukamalt kui ehk oleks kunagi osanud oodata, üks veel ja olengi sees. Kiire pilk paremale ja veel kiirem vaade vasakule: pole ühtegi näha, nüüd või mitte kunagi! Juba ammu puudub jalgades usaldusväärne tasakaal ning pulss on tõenäoliselt kõrgem kui vanaemal peale seda kui Rich ja Bridget „Vaprates ja Ilusates“ lahutasid: minu ees laiub hiiglaslik läbipaistev tuba, kust on võimalik näha loomariigi ohtlikumaid isendeid – õpetajaid. Viisteist aastat minu kõige paanilisemad unenäod sisustanud ruum, mille sisemusse ärkvel olles isegi kõige salajasema pilguga ei söandanud kiigata – õpetajate tuba – ootab minu sisenemist: minust on (kunagi ehk) saamas üks neist, õpetaja. Kui keegi arvab, et õpetajatöö on imponeeriv, paeluv ja väljakutseid pakkuv, siis ta ei eksi. Kui keegi arvab, et keeruline on taltsutada ropendavaid puberteete ning sallida pedagoogi pihta sihitud tatikuule, siis ta ilmselt ka ei eksi; kuid kui keegi arvab, et õpetajatöö kõige raskem osa on areneva murdeealise tundepuhangute talumine ning irregulaarselt oma trajektoori  muutnud tatikuuli eemaldamine oma uuelt erkroheliselt pükskostüümilt, siis ta eksib soliidselt. Minu kogemus kinnitab minu varem püstitatud hüpoteese: iga alustava õpetaja suurim hirm on direktor ning kõige keerukam ja raskem väljakutse on hakkama saada ja ellu jääda õpetajate toas. Õpilastega on asi õnneks aga palju kergem: neile tuleb lihtsalt anda endast kõik. Anda kõik tähendab olla oma erialal pädev; tähendab olla rõõmus ja mõistev; tähendab kursis olekut arhailise tikandi ja kõige uuema tikkimismasina tarkvaraga; tähendab, tähendab, tähendab kuid ehk kõige enam seda, et olla inspireeriv. Ma püüan.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga